Pildid Melbourne-st

Noh, mis arvate, kelle kaal on? :D Kirjutama me ei hakka kuna oleme niigi kirjutanud, pildid räägivad enda eest. Kui on küsimusi, siis küsige julgelt. Ja Annele ka siis paar käsitöö pilti.

Uued pildid, väike äpardus ja Cyclone Yasi

Kahjuks või õnneks Yasi möödus meist kaugelt. Kindlasti oleks tahtnud pildistada ja filmida. Piltidest siis natuke, leidsime ühe pildi Justinist ja tema perekonnast ikkagi üles. Filmist "Tagasi tulevikku" auto. Siis näete kus elavad Ferrari autoomanikud, mitte suuremas majas kui 12 ruutmeetrit. Uuest tööst. Paksust ja kõhnast positseinikust. Kindlasti pean ära mainima, see kuulus särk Sassandra. Kui on piltide kohta küsimusi, siis küsige julgelt.
Kas teate ikka kui lihtsaks ja mugavaks elu on tehtud? Sul on auto, millega saab alati, no peaaegu, punktist A punkti B-ni sõita, sul on mobiiltelefon, mille võid igal hetkel välja võtta ja helistada üks kõik kust maailma otsast. Kui elad väheke üle eskmise, siis saate lubada autosse ka moodsa GPS-i, mis peaks sind alati kõige kiiremini kohale viima ja säästma ka kütust, vältima ummikuid, näitama võõral maal bensiinijaamu jne. Miks räägin sellest, sellepärast, et ühel päeval puudusid mul need kõik. Räägin siis algusest peale. Ärkasime kolmapäeval hommikul kell 6:20. Esimese asjana viin Aleksandra tööle ja see kord ta palus, et ma jätaks talle mobiiltelefoni, et tal peale tööd päris igav ei hakkaks. Asi on selles, et temal hakkab töö kell 7 ja lõpeb kell 15. See eest minul algab kell 9 ja lõpeb 17 või 17:30, oleneb päevast ja ilmast. Aleksandra viidud, toksisin oma moodsasse GPS-i tööaadressi sisse, näitas 18 km ja 45 minutit, vaatasin veel kõik näidikud üle, täpsemalt siis bensiini ja temperatuuri omad. Bensiini oli enam-vähem, et sõita tööle ja tagasi. Tööle jõudsin tunni ja 45 minuti pärast. Liiklus on siin kaootiline, kõik liiguvad 5 km/h. Ja haritud ja doktori kraadiga inimesed kasutavad siin jalgrattaid või mopeete, mis on tõenäoliselt üks kiiremaid liiklusvahendeid Melbourne-is. Ülejäänud austraalia inimesed, kes on McDonaldsi toidust oma persed täis söönud ja eelmine päev kõvasti joonud ei viitsi kohe kindlasti hommikul midagi füüsilist teha, või veel vähem rolleri selga hüpata. Tõenäoliselt ilmnevad suured tasakaalu häired, ega paks pole lihtne olla. Nii, aga mina siis jõudsin ilusti tööle, isegi 15 minutit varem. Alustasin kell 9 ja lõpetasin 17:30 läbi natuke. Oli suhteliselt palav ilm, istusin austosse, vaatasin veel igaks juhuks bensiininäidikut, olin suhteliselt kindel, et jõuan selle kütusega koju ja ei hakka enam tankima. Kuna teekond koju õhtul ei tohiks olla kauem kui 25 minutit, ja siis ei tohiks ka olla ummikuid loogiliselt võttes. Sõitsin siis välja, jõudsin 500 meetrit edasi sõita, keerasin vasakule ja sealt algaski minu nightmare, autod liikusid 5 km/h, tohutult palav oli, mõtlesin mis seal ikka, tiksun rivis edasi, kui pikk see ummik ikka saab olla, ehk on mingi avarii ees. Tiksusin nii 5, 10, 15 minutit, ei mingit avariit ega mingeid teetöid ega midagi. Siis süttis peas väike lamp, kuule kallis mees, sul hakkab varsti kütus otsa saama, tore oleks kuskil tankida. Aga kus sa nii väga kesklinnas tangid. Mis ma oleks saanud ikka teha, pidin rivis edasi tiksima, ma ei oleks saanud ümber pöörata, kuna teises suunas oli ka ummik, nii et jätkasin sõitu ja ootasin kuni kütus vaikselt otsa saab. Ja siis jõudsin tohutult suurele ristmikule, kus mootor juba andis vaikselt märku, et kütus saab otsa, valmistusin juba halvimaks, kui saab kütus otsa ja ma panen tipptunnil veel ühe rea kinni, tõenäoliselt oleks mind seal elusalt ära söödud. Mõtlesin juba vaikselt kui kütus otsa saab, siis kiirelt uksed lukku, ja jookseks sealt kus kurat ja hiiliks õhtul tagasi. Õnneks nii hullusti ei läinud. Sain sõidetud üle ristmiku, ehk veel 100 meetrit, siis ei olnud mootoril enam jõudu, keerasin esimesel võimalusel kõnniteele. Mis seal ikka, toksisin moodsasse GPS-i, et palun näidaku mulle lähimaid bensiinijaamu, kust saaks kütust osta. Jõudsin näha GPS-s kirja Shell ja sekundi pärast oli pilt must, mis oli muidugi väga väga positiivne.Olin Melbourne-i kesklinnas, ilma telefonita, ilma kütuseta, ilma GPS-ta. Jätsin autoarmatuurile kirja, et alustasin oma pikka teekonda lähimasse bensiinijaama. Miks kirja jätsin, et vältida meie kodu teisaldamist. Leidsin ka varsti siis bensiinijaama, mul oli väike 1,5 liitrine veepudel kaasas, täitsin selle bensiiniga. Milline rõõm kohe ja milline kergendus. Alustasin siis teekonda auto poole, kallasin bensiini sisse, käivitasin auto, asusin ummikusse samal hetkel vaadates GPS-i, mõtlesin, et paneks koduaadressi sisse, aga siis tuli meelde, et GPS ei tööta, mis oli muidugi vöga tore uudis jälle, sest mina olen juba harjunud GPS-ga sõitma ja olin suhteliselt kindel, et ei mäleta koduteed, sest kogu elu käis meil GPS-i järgi. Siis mõtlesin, no nüüd on küll täitsa pepus. Aleksandra ühes linnaotsas, mina teises linnaotsas, ühel auto ilma GPS-ta, teisel telefon ja äärekivi istmiku all. Ja ma ei saanud talle helistada ka, sest ma ei mäletanud numbrit, et öelda, et kõik on korras, jõuan hiljem. Õnneks mäletasin siiski koduteed, jõudsin McDonaldsi juurde 20:15, kus Aleksandra pidi mind ootama. Kohale jõudes oli tipsu pisarates ja sutsu kurb, küsides kohe kus sa olid, mis juhtus. Rääkisin ilusti kõik ära, kõik oli arusaadav. Lõpp pea, kõik hea. Inimesed, ärge sõltuge tehnikast või elektroonikast, või üks kõik millest. Mis saab siis, kui kaob maakeralt elekter? Me oleks lollid nagu ahvid, sest me sõltume liiga paljudest asjadest. Piltide suhtes tuleb kindlasti väike paus kuna me käime tööl, kus on suhteliselt kiire ja pole aega pildistada. Kindlasti kui midagi näeme, siis pildistame ja jagame seda rõõmuga teile. Olge siis tublid, nagu ikka, ja järgmise korrani.