Üks kurb uudis ka, Voldemar suri 25. septembril. Avaldame sügavat kaastunnet Helile ja tema perekonnale.
Käime ikka tööl 5 päeva nädalas, 8 tundi nädalas ja pakkime ikka avocadosi ja elame ikka samas karavani pargis. Täna oleme Kate-i juures, varastame järjekordselt internetti. Aleksandra mõtles täna teha Kate-le ja Malcolm-le põldmarjakooki, mis õnnestus suurepäraselt. Pildid siis eelnevalt ja pärast ja paar pilti ka nende kodust. Kate juba haub siin oma väikest plaani koos Aleksandraga teha karavani parki väike kohviku laadne asi, kus siis saaks rikkastelt pensionäridelt raha välja pumbata väikse koogi ja kohvi näol. Aga me nüüd siin mõtleme, et päris hea plaan, eks näis kuidas läheb. Sest tema arvab, et me saaks tassi kohvi ja tükki kooki müüa siin karavani pargis 5,50 dollariga, eesti rahas 62,15 krooni. Kuna on jälle siin pikalt sadanud, siis ei ole kuni teisipäevani tööd siin, siis omanik tahaks saata meid ja iirlasi 2 tunni teekaugusele veel hullemasse maakolkasse kui Stuart Point. Ja ta tahab, et me oleks seal 2 päeva ja ööbiks nende majas ja korjaks avocadosi hommikust kella 6:30 kuni 18:30 õhtuni. Kuigi me ei ole kindel selles, et me lähme sinna kuna seal võib ka vihma sadada, tõenäoliselt kui vihma ei saja, siis ta helistab täna meile ja pühapäeval alustame sõitu sinna. Ühel pildid näete siis meie ööbimiskohta, mis on meie koduks juba poolteist kuud ja ehk märkate ka, et meie autol on uued numbrid, sellised kollased-mustad. Aa ja need loomad, sellised imelikud, kui sa neid vaatad, vaatavad nemad sind, ja näevad välja nagu väiksed imelikud kaelkirjakud aga need on laamad. Suur kärbes nagu ühel pildil näha on, kes põhimõtteliselt magab 7 aastat mulla all, välja saades mulla alt on ta 7 päeva väga kiimane ja ühesõnaga paneb kõike liikuvat ja siis läheb uuesti 7 aastaks mulla alla :D Pildid, kus me ujume, vesi on suhteliselt soe, üritame ikka käia võimalikult tihti kui ilm vähekegi lubab. Opossumid, neid on kokku 3 tükki, nad elavad meie läheduses, puu otsas, liiguvad ainult öösiti, üks kord Aleksandra sattus peale neile, kus nad sõid maast head ja paremat, mis karavani pargi külastajad on neile jätnud puu alla. Kuna teate, et käime tihti rannas, kuna Sander on meil selline fotohuviline, märkas ussi rannas, kes parasjagu ajas oma kehalt nahka maha. Lähemalt vaadates tundus ta surnud olevat, keskelt oli ta paisunud nagu oleks ta hapuks läinud päikese käes. Mis seal ikka, võtsin kaamera välja, panin makro võtte peale, ussi pea oli kaamerast 2-3 sentimeetri kaugusel, tegin temast rahulikult pilte. Siis läksime päevitama paariks tunniks, tagasi tulles oli uss läinud. Siis hakkasin juba mõtlema, äkki tõesti oli uss elus, pärast pilte vaadates siin karavani pargis oli tõesti näha ussi liikumis jälge liiva peal. Kuna siin karavani pargis töötab ka üks aborigeen, kes teab sellest metsikust elust väheke rohkem kui meie, siis ta rääkis, et need ussid tulevadki nii öelda metsast välja raipe haisu peale kuna ookeanist tuleb lainetega väga palju surnud linde kalda peale, kes n.ö. üritavad oma trippi ette võtta kuskilt Indoneesiast ja mõtlevad mis seal ikka ära lennata Austraaliasse, 70% nendest lindudest saavad infarkti ja kukuvad vette :D:D:D:D:D See uss käibki rannas nahka maha ajamas, võtab väikse raipe zakuskaks, vaatab ilusat rannailma, ootab kui mõni loll turist teda pildistama tuleb, ehk saaks teda hammustada, ehk ka võikse verekokteili kõrvale võtta. Milleni tahtsin jõuda, et see uss oli tõenäoliselt elus ja üks mürgisemad Austraalias (Tiger Snake). Kui ta oleks hammustanud mind, siis oleks ma juba teises ilmas olnud 20 minuti pärast, ja lähim haigla on siin poole tunni sõidu kaugusel. Ja lõpetuseks siis midagi rõõmsat ka, püüdsime oma esimese kala aga lasime vette tagasi kuna ta oli alamõõduline. Nädala aega enne jõule võtame järjekordselt suurema trippi ette, sõidame Sydney-sse aastavahetuseks ja Canberra-sse jõulude ajaks. Nii Heli kui ka Justin on nõus meid rõõmsalt vastu võtma. Uued jutud ja pildid siis juba vähekese aja pärast. Järgmise korrani!
