Otsustasime tegutseda kiirelt arrived in Melbourne :D

Nagu teate, et lubasime teile juba eelmisel nädalal, et alustame tööotsimisega ja seda me ka tegime iga päev McDonaldsis, pühapäev, esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev. Kuna me oleme üksteisega arutanud töövõimalustest ja kust võiks otsida tööd ja mis osariikidest ja mis moel ennast pakkuda mõnda firmasse. Üldiselt on Austraalias tööpakkumisi väga palju kui oskad ainult otsida. Meie muidugi oskame seda väga kenasti kuna sai eeltööd tehtud juba Eestis. Tööpakkumisi on erinevaid, alates puuvilja korjamisest kuni hävituslendurini. Ja tööpakkumised internetis nagu Eestis CV Online, põhimõtteliselt sama teema siin, et kandideerid internetis sobivale ametikohale. Ja siis jääd vastust ootama, 76% juhtudel saad sa kinga, ja ülejäänud 24% kutsutakse sind tööle või siis vestlusele. Siin on asjad hoopis teistmoodi. Siin sa võid saata CV-si sadu ja sadu, näiteks sellistesse kohtadesse, nagu poole kohaga peldiku pühkija, CV saadetud, mõtled, issand, kui vägev võiks see koht olla, aga 100% tõenäolisusega ei saa sa sinna tööle ega ka mingit kirja, et umbes seekord ei sobinud väljavalituks kahjuks. Me siin arutasime, et need töövahendusbürood tõenäoliselt ei suvatsegi neid meile kunagi lahti teha ja sügavad oma kaenlaauku edasi. Selline on reaalsus. Aga meie leidsime siin ome kodulehe nimega Kummipuu, tegelikult teadsime seda juba Eestis, kus oleme siis lisanud oma tööotsimiskuulutust igasse osariiki, et leida tööd. No see on ka selline õnnemäng, kui keegi viitsib kirjutada, siis kirjutab, kui ei, siis ei. Lihtsam on seal ise tööpakkumisi vaadata, seal on otsesed tööandjad ja koos telefoninumbritega. Aga selle kodulehe puhul pead olema sa valvel nagu surikaat ja kiire kui hiir, sest kui kana muneb muna, siis peaks olema kuulda ainult "whiu" ja sa pead haarama sellest. Ühesõnaga, kes on lollid ja ei saa aru, siis seletan kiirelt. Surikaat ja hiir oleks nagu meie, kana siis tööandja ja muna on tööpakkumine. A võ ponimali? PS. Kole kohe tunnistada, aga me mõtlesime ja mõtlesime, kes võiks olla see väike loom, otsisime-otsisime ligi pooltundi, lõpuks tuli välja, ah see ju see väike surikaat :) Tagasi kolmapäeva juurde. Asusime siis McDonaldsist oma kodu poole karavani parki, et pesta ja magama minna. Aga siis nii umbes kella 10 paiku helises telefon ja pakuti Sandrile tööd, täpsemalt siis merekonteineritest kauba mahalaadimine, mis oli väga tore uudis ja ahvatlev. Töö iseenesest oli Melbourne-s, mis oleks tähendanud 720 km pikkust teekonda Adelaidest Melbourni. Küsisime ka siis palju nagu palka saab, ta ütles, tavaline konteineri tasu, mida meie kindlasti teame, sest meie oleme austraallased, aga me ei teadnud :D Kuna tööotsimise suhtes oli seatud eesmärk eelkõige minule et leida esimesena tööd, kuna minu inglise keel ei ole nii hea kui Aleksandral. Siis tuli sõnum, et võta kaasa helkurvest ja turvakingad ja tule Melbourni ja alustad neljapäeva hommikul tööga. Istusime siis austose, arutasime miinuseid ja plusse, loobusime Ayeres Rockist ja asusime Melbourni teele. Õhtul olime Melbournis, läksime järjekordselt Macki et aega parajaks teha, teadsime et väga kaua ei saa olla kuna homme kella 7ks uude kohta tööle, vaatasime oma saadetud kirju tööpakkumistele oma postkastist üle ehk on keegi vastanud, aga tühjus, ja samaaegselt vaatasime Kummipuud. Vaatasime nii 10-15 minutit ja järjekordselt tühjus, ei midagi uut. Otsustasin siiski 3 minuti pärast uuesti vaadata, esimese asjana leidsime, et professionaalne fotograaf vajab assistenti Melbournis. Kirjutasime talle kohe ja vastas ka. Oli väga üllatunud ja väga õnnelik et me kirjutasime talle ja tema soov oli siis saada nädalavahetusteks abilist või assistenti, kes samaaegselt õpiks kõrvalt. Kuna ta põhiliselt tegeles pulmade pildistamisega ja pidi olema tohutult tööd ja pildistamist. Aga mis edasi sai.. kuulete juba järgmises blogis. Vaatasime siis veel Kummipuud ja leidsime ühe tööpakkumise, kus vajatakse kohviku töötajat ja kiirelt, homme peab alustama. Ütlesin musile et helistaks sinna ja uuriks kas oleks võimalik tal enda kuidagi sinna tööle saada. Telefonikõne oli suhteliselt pikk, täpselt nagu töövestlus. Kõne sai lõpetatud, tipsu naeratas, ma sain töö ja ta tahab et ma alustaks homme. Sai aadressi ja puha. Lõime siis huvi pärast GPS-i ja polnudki väga kaugel meie karavani pargist, mingi 9 km. Siis mõtlesime, võiks panna GPS-i ka minu töökohta, ehk näitab sama, ja üllatus, tuli välja, et sinna on 56 km ja tolliteed. Mis seal ikka, lust ja lill ja pidu. Istusime jälle maha, arutasime plusse ja miinuseid. Mõtlesime siis, kas kohviku töötaja või merekonteineritest kauba maha laadija. Ja millegipärast otsustasime, et tipsu läheb kohvikutöötajaks ja me loobume sellest teisest variandist, niu niu. Mina olen nüüd jälle töötu. Vaatasin siis 2 minuti pärast jälle Kummipuud ja leidsin tööpakkumise, kiiresti on vaja käsipesulasse töötajat. Saatsime sõnumi kuna kell oli palju, kirjutasime talle, oleksin tööst väga huvitatud, oleksin nõus homsest alustama. Tuli vastu sõnum "ok tom", mis tõenäoliselt tähendab ok tomorrow, aga siiski küsisime, et äkki saame täna tulla, tuli sõnum vastu "no", tundus jälle kuidagi väga kahtlane. Loobusime sellest ja läksime magama kuna tipsu pidi homme hommikul kella 7ks tööle minema. Viisin tipsu tööle, arutasime tee peal, et äkki ma võiks sinna pesulasse minna ja vaadata mis seal toimub. Läksin McDonaldsisse, võtsin väikse kohvi, kohvi joodud, otsustasin, et käin seal siiski ära. Jõudsin sinna, küsisin kus Jamil on, pidevat olevat nagu mingine natšalnik seal. Leidsin ta üles, ütlesin et tahan tööle tulla, küsis kohe millal ma alustada saaks ja mitu päeva nädalas ma tööl saaks käia. Ma ütlesin et ma võin kohe praegu alustada tööga, ja kas või 7 päeva nädalas tööl käia. Aga kohe ma tööga alustada ei saanud kuna mul olid kahjuks plätud jalas. Aga ütles, et tule järgmine päev kella 9ks ja töö on sinu. Näete siis mis seiklused meil on? Oleme nüüd Melbournis, puhkamised puhatud ja juba töötame. Üks väike uudis veel, endine avocado töökaaslane töötas siis sekretärina ja ta abiellub märtsis, juba siis kui meie seal töötasime, rääkis, kas me ei tahaks tema pulmale tulle fotograafiks. Ja nüüd kuulsime endiste töökaaslaste käest, et ta ei leia Austraalias pulmafotograafi alla 3500 dollari. Väike 75% tõenäolisusega lähme sinna pulma pildistama ja kasseeriks talt nii 1000-2000 dollarit teenuse eest.

Midagi uut jälle

Meil nüüd Austraalias oma kell ja väike ilmajaam. Nüüd te ei pea küsima kogu aeg, palju meil kell on ja palju sooja on või kas vihma sajab. Nüüd näete seda onlinis. Ja kõike seda saate vaadata kodulehe paremalt küljelt.

Lost package (Kadunud saadetis)

Rõõmuhõisked! Pakk jõudis lõpuks Eestisse! Ebanormaalne.. Saatsime pakki 6. detsembril kell 16:45 Stuarts Point Post office-st Eesti poole teele. Maksime koledale postitädile kiire teenuse eest 146,80 dollarit ja lubati meile 2 nädalat kohale jõudmiseks. Rääkides sellest postitädist, põhimõtteliselt oli tal iga kord mingi probleem kui meie sinna läksime. Üks kord läksime 15 minutit enne sulgemist sinna, et kirja saata, tema ütles, et tal on suht savi, tema paneb postkontor kinni ja ta tahab koju minna, et ta ei hakka meid teenindama. Aleksandra nähvas kohe talle: Mis tähendab?, tema ütles: Seda tähendabki! Aga siiski otsustas ära teenindada meid. Teine asi oli see, kui seda pakki tahtsime saata, ütles ta meile et see läheb maksma teile varanduse, umbes naljaga, kas teil on tšekiraamat kaasas? Alguses ta ei suvatsenud hindu ega transiidi aega vaadata, sest ta arvas kohe, et meil ei ole raha et seda pakki saata. Ütlesime et saadame ja mutil vajus suu lahti :) Kolmas asi oli see, käisime ikka nädalas paar korda post kontoris vaatamas ega meil seal ei ole kirju Helilt või pakke meie vanematelt. Sisse jõudes ei jõudnud teregi öelda kui ta juba suutis öelda: Ei, meil ei ole kirju! Tõenäoliselt ta isegi ei mäletanud meie perekonnanimesi aga koheselt vaja öelda, et ei ole kirju. Meie lihtsalt arvame, et ta oli väike kibestunud postkontori töötaja, kellele meeldis peedistada turiste, n.ö. meid. Ega me üldse ei imesta kui meie pakk seal postkontoris nii 2 nädalat niisama seisis. Ega me nüüd ei teagi, milline see pakk välja näeb, kas samasugune nagu pildi peal? Kuna pakk oli siiski 6 nädalat teel. Arvestades eelnevaid töökogemusi kullerfirmas, siis on teada milline see pakk välja näeb kui ta juba 2 nädalat kadunud on. Ärge kasutage postiteenust, kui on võimalus, siis tooge ise kohale :) Nii säästate raha ja närve :)

Palutud pildid

Kleit siis minu valitud. Jänesed karavani pargist. Fantastiline vaade ookeanile The Great Ocean Road-st. Ja siis muidugi see fantastiline kleit.

Üleujutused ja tulekahjud, jube mis toimub siin!

Noh, kas pealkiri hirmutas? :D:) Kirjutame teile siis uuesti kuna kõik närveerivad ega me juba ei upu ega põle. Õnneks oleme sellest kaugel-kaugel eemal. Näete ka täpsemalt kaardi pealt. Rääkides siis natuke Austraalia ilmast, täna sadas ligi 12 tundi vihma, oli täitsa tore päev meie jaoks, käisime kinos ja jagasime CV-si. Aga selle nädala prognoos näitab juba igapäevaselt 28-32 kraadi sooja ja päikest. Kuid see eest Alice Springs-is lubab 40 ja üle selle. Värvisime teile punaseks ja roheliseks Austraalia kaardi, sealt näete täpselt meie läbitud teekonda, meie plaanitavat teekonda ja meie teise aasta plaanitavat teekonda. Imetlege kaarti. Nägemiseni.

50 pilti teile maiustamiseks

Esimesed pildid siis Great Ocean Road-ist.
Alustuseks kohe, nägime 5 tundi vaeva, et pilte väiksemaks teha ja neid siia teile üles laadida. Nii et ootaks ikka KÕIGILT!! kommentaare. Viisakas oleks :) Tõenäoliselt te nii kui nii ei kommenteeri, oleme juba harjunud sellega :o) Lahkusime Melbournist suunaga Adelaide poole kogu pikkusega 860 km, mille läbis kenasti ja ilusasti Aleksandra. Õnnitleme ja kallistame @-/>-- see peaks olema roos :D Nagu küsitud ja palutud pildid sugulastest Helist, Lyndonist, kutsu Mimist, Justin ja tema perekonnast, kahjuks pole teisi perekonnaliikmeid väga hästi näha sealt. Nautige siis pilte, loo piltide juurde mõtlete ise välja, kui on küsimusi, siis küsige julgelt. Ja järgmisena liigume Adelaide-st Alice Springs-i, selle suure kivi (AyersRock) juurde. Tee on sinna pikk, ligi 1700 km, millal täpselt sinna lähme ei oska öelda. Peame ettevalmistusi tegema et selle teekonna suudaksime turvaliselt ja ohutult läbida, kuna teekond tuleb läbida 17 tunniga ja seda päeva valguses. Olge siis tublid ja järgmise korrani!
Vanematele inimestele natukene kudumist ja tikkimist :D